Friday, 8 November 2013

Sorry I can't be perfect

Elus on hetki, kui sa mõtled,et sind pole enam kellegile vaja. Et miks sa üldse eksisteerid siin? Kui sinu kallal vaid karjutakse, virisetakse ja koguaeg öeldakse, et sa ei tee midagi, kuigi sa enda meelest annad endast parima.
Aga alati tuleb mõelda kellelegi või millelegi heale ja siis mõistad, et kõik pole veel kadunud. Leiad midagi mille poole püüelda. Kedagi kelle pärast pingutada. Annad kõiges endast parima ja näed häid tulemusi.
Mida teha aga siis, kui oled juba leidnud need asjad millepärast veelgi pingutada, aga ikkagi sa ei suuda. Isegi kui suudaks ei taha. Tulemused on aga nendega polda rahul. Mitte miski ei suuuda sind motiveerida, igavene motivatsioon kõiges on kadunud.. Ainuke mõte on, et kui olukord on juba nii hull.. siis pole enam vahet mida sa teed. Hullemaks enam ikka minna ei anna. Teed kõike mida sa isegi teha ei tahaks kui sa lihtsalt teed seda ilma mõtlemata.
On hetki kui tunned, et tahad põgeneda. Aga siis mõtled, et põgenemine on nõrkadele. Ja olukorra eest pole mõtet põgeneda. Kuidagi peab asjale lahenduse leidma. Igal asjal on mingisugunegi lahendus, põhjus või võimalus. Jääd paigale, annad endast parima kuid olukord jääb samaks. Aga tuleb püüda mõelda, et ükskord peab kõik paremuse poole minema. Miski ei saa olla nii,et asjad ei muutuks paremaks.
Sul on kindlasti vedanud, kui sul on sõpru kes sind toetavad hoolimata kõigest mis võib takistuseks tulla. Nad on sinu kõrval nii heas kui halvas. Ulatavad sulle oma abistava käe ka sinu elu kõige keerulisemal hetkel. Need on hetked kui sa tead, et need on inimesed kellele sa saad loota iga hetk, iga kell, iga päev. Sa ei pea kartma,et nad sinu kõrvalt lahkuvad. Nad teavad väga täpselt milline on sinu minevik, olevik ja ehk teavad ka seda kuidas sa näed ette oma tulevikku. Nad ei kritiseeri sind, vaid annavad sõbralikku nõu kuidas õieti käituda ja kuidas olukorda lahendada. Alati sa ei kuula neid, kuid mõtled nende õpetustele alati väga hoolega. Täiesti alateadlikult sa arvestad nende mõtetega, kuigi oled neile öelnud,et sellest pole mingit kasu.
Kurb olles või tujutu olles hakkad paratamatult mõtlema inimestele kes on su elust lahkunud. Kas siis ajutiselt või igaveseks. Meenutad aegu kui sa olid koos nendega, mõtled nendele imelistele õnne hetkedele ja sellele milline inimene sa ise koos nendega olid. Igatsed inimesi kes on sulle minevikus haiget teinud, aga keda sa ülekõige oma ellu tagasi igatsed. Tekib soov ja tahe need inimesed uuesti ülesse otsida neid kallistada ja tunda ennast taas vajalikuna. Tunda seda, et sa oled kellegile siiski veel vajalik ja et keegi vajab sind veel. Tahaksid kogu oma ülejäänud aja olla koos nendega kelle sa aastate eest oma elust hülgasid, sest sulle valetati nende kohta.
Kui sa tunned, et sul on vaja kellegagi rääkida või sa tahad nuta siis tee seda. Enda sees hoidmine on raske ja ilmselt ei tõota see midagi head.. Kui olla piisavalt tugev saadakse kõige hakkama. Tugevus on kõige võti!


No comments:

Post a Comment