Nüüd siis selles mis muutunud on ..
Olen hakanud suhtlema uuesti inimestega kellega ma pikkaaega suhelnud ei ole mingil põhjusel. Aga ma olen üli õnnelik, et nendega taas suhtlen :)
Ma olen mõistnud, et mul on kaks sõpra kellele ma saan igakell kõik ära rääkida, kes ei vihastaks mu peale kui ma neile öösel helistaks ja on alati nõus mind aitama. Nagu üks neist mulle ükskord ütles " Sellepärast ma sul olemas olengi,et sind aidata ja su tuju tõsta " need sõnad ei lähe vist kunagi meelest.
Olen veel mõistnud, et pean laskma minna inimestel kes olid mulle kunagi pool minu elust. Pean nad oma südamest välja viskama,sest neist pole seal mingit kasu, teevad vaid haiget. Olen mõistnud, et mul ei lähe neid vaja ja nende nägemine ei paku mulle mitte mingit rõõmu. Vahest mõtlen, et olen õel kui naeran mõttes selle üle, et neil halvasti läheb aga siis jään mõtlema,et miks ma seda tegema ei peaks ? Kui palju olen mina kannatanud? Aga savi see .
Ükspäev tekkis mul mõte, et hakkan vaatama kas inimesed käituvad koolis samamoodi nagu väljaspool kooli. Minu "suureks" avastuseks see nii pole. Koolis pole üldse inimsed need kes nad tegelikult on. Miks see nii on seda ma ei tea ja ausalt ei viitsi seda ka kuidagi uurida. Olen inimestele õelnud mida neist arvan ja selle tagajärel nad ka kaotanud, ei tee seda enam enne kui ma inimest täielikult ei tea või pole kindel, et ta ei solvu.
Miks ei võiks olla inimesed alati olla need kes nad on, mitte need kes nad tahaksid olla ? Aga eks see milline keegi on või ei ole on tema enda teha. Keegi ei saa meid sundida olema see kes me ei taha olla.
"So easy to forget our friendship,
little things we do"
" Let's runaway to the place.
where love first found us "
No comments:
Post a Comment