Tahaks siia väga midagi kirjutada, aga ei teagi kust alustada. Olen kolmapäevast saadik üksi kodus. Kõik noored naudiks seda ja oleks väljas või mida kõike nad ei teeks. Mina aga istun kodus ja mõtlen ja masetsen. 

Aga mis mul viga on? Ma ei tea isegi väga täpselt . Mu sees on lihtsalt nii suur segadus. 

Enda meelest on mul kõik olemas. Suurepärased sõbrad ja tuttavad kes ajavad mu naerma ja panevad mu unustama kõik halva. Kõik oleks nagu korras. Aga siis hakkan ikka mõtlema millelegi halvale ja kõik hea ununeb. 

Vaatan oma ümber kõik on õnnelikud , kõigil on kõik olemas. Jah ja siis hakkan endale mõtlema ning mis mul on ? Põhimõtteliselt mitte midagi. Okei mul on sõbrad aga kas nendest alati aitab ? Mul ei ole isegi sellist sõpra keda ma saaksin täielikult usaldada. Jah mul on parim sõber aga ikkagi , me elame üksteisest suhteliselt kaugel ja usaldus ei kasva eriti kiiresti. 

Ma võin näida õnnelikuna, arvatavasti näingi, sest naeran koguaeg. Proovin olla võimalikult õnnelik ja nautida kõike mida saab. Aga minu sees ei ole seda rõõmu mitte kusagil näha. Seal on suur tühjus.

"Keegi sind ootab ja keegi sind vajab"