Ma olen pikkaaega mõelnud ja olen väsinud olemast selline nagu ma olen . Ma olen lootnud liiga palju , aga tean nüüd, et see on täiesti mõttetu olnud .. Olen saanud aru mitmest inimesest ja avastanud neis selliseid iseoomujoone mida ma varem suheldes pole märganud . Mulle aitab kahepalgelisusest ma olen sellega liiga palju haiget saanud . Ma olen enne õelnud juba , et kiindun inimestesse liiga kergel ja vahets hakkan ka usaldama .. Nüüd tean, te seda ei tee ma enam mitte kunagi .

Paneb vahest mõtlema, et kas mina olen loll ja vastik või on asi hoopis teistes ?
Kindlalt tean , et ühesasjas olen mina süüdi aga teised asjad ? .. Muidugi  ei  saa olla asi kunagu ühepoolne vaid peab olema vastastikune aga ma ei lihtsalt ei saa aru , ja kõige sellepärast ma enam teatud inimesi ei usalda . Ma lihtsalt ei suuda ....

Naer läbi pisarate on õpitud oskus  ! :'(