Elus kohtab hetki, mil midagi tehes mõistad, et tagasi seda enam ei saa. Nende kohta öeldakse - pöördepunktid. Elus saab paljutki parandada -  vabandada ja alusatada elu otsast, nagu polekski midagi juhtunud, vabandada armastatu ees ja teha nii, et kumbki seda solvangut rohkem ei meenuta; kontrolltöö maha kirjutada, purunenud vaasi kokku liimida, eest tulnud nööbi tagasi õmmelda...
Kuid vahel ei ole tagasiteed. Sa astud edasi, poolitades sellega oma elu kaheks - "enne" ja "pärast". Minevikuks ja tulevikuks. Pole teada, mis meid ees ootab. Homse ennustamine on tänamatu tegevus. Kuid paigal seista ei tohi, tingimata tuleb edasi liikuda. Et tulevikuverbid muutuksid olevikuverbideks. Ja mis peamine - enda tegusid ei tohi karta. Neid, mis jagavad su elu kaheks ebavõrdseks osaks - pikaks õnneks ja lühikeseks viletsuseks. Sest õnneaeg mille jätkuks see ka poleks, on alati pikem kui hädaaeg.

Raamatust : Videviku vangid IHA